Vein

Katkendid pärit Kalev Kesküla Uuest veinijuhist

Kust tuli vein

Esimese veini tegi kahtlemata loodus. Looduslik pärm areneb viinamarja- kestal ja see paneb mahla käärima. Vanimad dateeritavad tõendid inimese tehtud veini kohta ulatuvad tagasi 6.-8. aastatuhandesse enne meie aega. Enamasti pakutakse veini kodumaaks Taga-Kaukaasiat, praegust Gruusiat ja Armeeniat. Seda seisukohta näib kinnitavat ka Piibel. Mäletatavasti jäi pärast suurt veeuputust Noa laev kinni Ararati mäele ja esimene töö, mille Noa ette võttis, oli viinapuu (st viinamarjapõõsa) istutamine. Kaukaasia versioonile otsitakse tuge ka Antiik-Kreeka autorite tekstidest, alates Homerosest. Müüt argonautide retkest Kolchisesse kuldvillaku järele viitavat samuti veinimaa Gruusiale. Loomulikult meeldis see õpetus väga grusiinidele, armeenlastele ja ka nõukogude võimule, sest kõik head asjad pidid ju sellelt maalt pärit olema. See on jäänud valdavaks teooriaks tänaseni.

Mõni raamat ütleb aga, et vein sündis kusagil Eufrati ja Tigrise jõge- de vahel, sealsamas, kust pärineb vanim teadaolev inimkultuur. Tõenäosem tundub siiski, et seal tekkis hoopis veinikaubandus, sest jõgesid mööda mägedest kohale laevatatud veinid pidid kuidagi tarbijateni jõudma. Esimesed veinikultuurikandjad olid Vahemere idarannikul elanud foiniiklased, kes varustasid veiniga Egiptuse impeeriumi ning viisid veini tõenäoliselt ka Kreeta saarele, kust see levis mandri-Kreekasse. Kristuse-eelsetel sajanditel olid veinikultuuri levitajateks Vahemere-ruumis kreeklased, kes rajasid selle kallastele ohtralt kolooniaid. Tõsi, Itaalias tegi tundmatu päritoluga rahvas etruskid veini juba enne kreeklasi, samuti tunti veini foiniiklaste rajatud Kartaago riigis.

Kindel on aga see, et kreeklased tõid veini kirjasõnasse ja filosoofiasse, seda juba alates Homerosest. Kuidas oleks Odysseus muidu kükloop Polyphemose käest pääsenud, kui tal mahukat veinilähkrit kaasas poleks olnud? Kreeka kõrgkultuur lõi ka veinipidude kombestiku ja püüdis määrata veini kohta ühiskonnas. Tollane vein oli magus ja seda joodi veega lahjendatult. Enne joomapidu, sümpoosioni, lepiti tavaliselt kokku, millises vahekorras veini veega lahjendatakse. Veini joodi lamades ja istudes ning lahjendamata veini joomist peeti barbarite kombeks. Purjutamist ei peetud heaks tooniks, seda kommet omistati sküütidele või ka pärslastele. Nii oli viisipärane juua sümpoosioni jooksul kolm karikat veini, aga kas või Platoni “Pidusöögist” (väidetavasti on täpsem tõlge siiski “Joomapidu”) selgub, et sellest kombest ei peetud kuigivõrd kinni. Pohmell oli antiikautoritele sama tuttav kui Oskar Lutsule.

Platoni riigiõpetuses oli veinil väga tähtis koht. Ta uskus nimelt, et vein aitab luua koosmeelt, liita inimesi kollektiiviks, toimivaks riigiks. Noortele lubas ta veini siiski ainult piiratud koguses, alles pärast neljakümnendat eluaastat võis veini hakata tarvitama niipalju, kui hing ihkab, sest tema arusaamist mööda oli vein parim ravim vanas eas tekkiva pahuruse vastu.

Roomlased levitasid veini üle kogu oma impeeriumi. Keskajal leidis veinikultuur varju kloostrites. Paistab nii, et vein on alati kaasnenud kultuuri ja heaoluga. Rändrahvastel polnud võimalik veiniaedu harida, aga kui rahvas jäi paikseks ja rajas ühiskonna, hakati ka veini jooma.

Kas veini joomine on kasulik või kahjulik?

Küllap mõlemat. Tänapäeval on võimalik veinis leiduvaid kasulikke aineid asendada muude toiduainetega või farmaatsiatööstuse saadustega, aga mõistagi pole need tooted nii nauditavad.

Selge on ka see, et kõik, mis puutub alkoholitarvitamisse, on sedavõrd traditsioonide, moe ja eelarvamustega seotud, et selle “teaduslik” lahkamine on tõsikindlusest kaugel. Mõnedele rahvastele on eelarvamustel põhinev alkoholipoliitika saanud lausa saatuslikuks. Näiteks olid Soome rahvusluse ja riikluse rajajad põhiliselt rootsikeelsed germaani tõugu Soome kodanikud, kel oli veendumus, et soomeugrilastest lihtrahvas tuleks alkoholist eemal hoida. Nagu kinnitab Soome alkoholikultuuri uurija Satu Apo, ongi soomlaste kalduvus liigpruukimisele sellise õnnetu alkoholipoliitika tagajärg: joomarlus kujunes härrastevastaseks protestivormiks. Ka Eestis on puhuti kuulda hääli, et siin ei saavat mõõdukat joomist propageerida, iga lonks viib kohe padujoomisele. Selline vaade on siiski puhtakujuline rassism.

Tänapäeval räägitakse veini kasulikkusest eeskätt selles sisalduvate antioksüdantide ja flavonoidide tõttu. Need ained on omamoodi looduslik aspiriin, nad vedeldavad verd ja on preventiivseks abinõuks trombide, veresoonte lupjumise ja infarkti vastu. Antioksüdante on punaveinis umbes kaks korda rohkem kui valges veinis, sest nad peituvad viinamarjakestast pärinevates parkhapetes. Väidetavasti on noid antioksüdante võimalik saada ka mõnedest marjamahladest, kuid siis jääb puudu alkoholist. Nimelt mõjutab väike kogus alkoholi veresoonkonda üldiselt positiivses suunas.

Mingil põhjusel on viinamarjast pärinev alkohol organismile kergem taluda kui teraviljast ja riisist saadud. Pealegi ei sobi tervisliku toiduga miski nii harmooniliselt kokku kui vein. Veini heast toimest seedimisele, vereloomele, neerukivide vältimisele jne on kah palju kirjutatud, aga jätkem see paremmeedikute teemaks.

Sobilikuks koguseks soovitavad veiniajakirjad mehele kolm klaasi ja naisele kaks. Meditsiiniajakirjad on ettevaatlikumad ja ütlevad, et mehele kaks ja naisele üks.

Viimasel ajal on alkoholi ja tervise suhteid käsitlevates artiklites levinud ka väide, et kuni 35. eluaastani ei peaks terve inimene üldse alkoholi tarvitama, sest see ei anna tema tervisele midagi juurde. Alates 35. eluaastast peaks alkoholi aga pruukima tõusvas tempos, 80aastane mees võiks päris tublisti võtta. Tean mõnd vanahärrat, kes pole eluaeg alkoholi vastu suuremat huvi tundnud, aga on eluõhtul arstide pealekäimisel veini jooma hakanud. Nii olemegi ringiga alguses – tänased arstid soovitavad sedasama, mida Platon soovitas 2300 aastat tagasi ilma põhjapanevatele uuringutele toetumata.