Puuvilja- ja marjaviinad

Pea igas veini tootvas riigis on ka oma kangem alkohol, mida valmistatakse kas viinamarjadest, puuviljadest või marjadest, nendest tehtud mahlast, viljalihast või kestadest. Kõiki neid võib nimetada põletatud viinadeks või veinideks – hollandi keeles brandewijn, rootsi keeles brännvin, inglise keelesbrandy ehk brändi. Teiste sõnadega – midagi veinitaolist destilleeritakse, et saada kangem alkohoolne jook. Et käesolevas raamatus on kõrvale jäetud viinamarjadest tehtud põletatud viinad nagu konjak, (viinamarja)brändi, grappa, pisco, marc_, tšatša (chacha) jt, siis tuleb selles peatükis juttu puuviljadest ja marjadest tehtud põletatud viinadest ehk puuvilja- ja marjabrändidest.

Aqua vitae (‘elu vesi’) on juba keskajal kasutusel olnud arhailine nimi kontsentreeritud alkoholi vesilahustele ehk destillaatidele. Paljudes maades nimetatakse põletatud viina samamoodi elu veeks: Šotimaal oli see (viski) uisge beatha, Iirimaal (viski) uisce beatha, Prantsusmaal eau de vie, Skandinaavias aquavit, Ukrainas okovita jne.

Naturaalsed puuviljade ja marjade destillaadid on oma olemuselt kuivad ehk siis mitte magusad. Seega igasugused liköörid, millel on ka nimi brändi, on eksitavad ning kujutavad endast vaid magusaks tehtud marjade ja puuviljade essentse, mis on segatud neutraalse alkoholiga.
Kalvadoss

Kalvadossi nimetatakse erinevates allikates küll õunaviinaks, küll õunabrändiks. Mõlemas määratluses on tõde niivõrd, kuivõrd toormaterjalina on nimetatud õun, aga päris täpsed pole kumbki. Õunabrändi on tõele lähemal, sest kalvadossi tootmine meenutab – et mitte öelda kopeerib – brändi tootmist. Ometi on Euroopa Liidus brändi mõiste üheselt paika pandud viinamajaveinist destilleeritud joogina, seega ei saa kalvadoss olla brändi. Kui aga sõna brändi kasutada tema laiemas, rahvalikumas tähenduses, kus brändi viitab pigem valmistamismetoodika iseärasustele, siis on asjal iva sees.
Kalvadoss ehk õunabrändi või õunaviin on Normandia uhkuseks. KAART! Nimi tuleb Calvados’i nimeliselt departemangult Normandias Põhja-Prantsusmaal, mis sai oma nime alles 18. sajandil. Legend räägib hukkunud laevast nimega El Calvador, mis kuulus Normandia ranniku lähistel purunenud Võitmatu Armaada koosseisu. Selle järgi hakati siis ka piirkonda ja seal toodetavat jooki kutsuma. Pole teada, kui palju selles tõtt on, ei ole ka selge, kas nimi Calvados anti kõigepealt maakonnale, kus seda jooki toodeti (see juhtus aastal 1790), või joogile endale.
Erich Maria Remarque’i romaanis „Triumfikaar“ on kalvadoss peategelase lemmikjoogiks. Sama võib öelda Georges Simenoni romaanides tegutseva inspektor Maigret’ kohta, kes tihti astub kohvikusse, et juua üks kalvadoss. Ka BBC seriaalis „Secret Army“ hoiab Brüsseli vastupanuliikumise liige, kohvikupidaja Albert Foiret kõrgetele saksa ohvitseridele alati head kalvadossi.
Ajalugu

Põhja-Prantsusmaal elanud rahvastest keldid korjasid õunu metsast, roomlastel olid juba puuviljaaiad, viikingid jõid kääritatud õunajooki ning araablastelt tuli destilleerimiskunst. On teada, et 10. sajandil kääritasid normannid ja viikingid siidrit ning mõistagi tarbisid seda joogiks. 13. sajandil müüsid siidrit kaupmehed ja kohalikud kõrtsid, trahterid, võõrastemajad, nimetades seda jooki Succus Pomis võiPomatium.

Esimene ametlik ülestähendus siidri destilleerimisest pärineb 16. sajandist, täpsemalt 28. märtsist 1553, kui üks härrasmees Cotentinist, monsenjöör Gilles de Gouberville pani selle sündmuse oma päevikusse kirja. Esimene siidridestilleerijate gild loodi umbes 50 aastat hiljem – aastal 1606. 17. sajandil tekkis siidritootjaid hulgaliselt, kuid maksustamine ja regulatsioonid viisid selleni, et vaid Bretagne’i, Maine’i ja Normandia aladel arenes tootmine edasi.

Enne Suurt Prantsuse revolutsiooni ei tohtinud Normandia õuntest tehtud eau de vie‘ga väljaspool tootmispiirkonda kaubelda – nii kaitsti viinamarjaveini põhjal toodetud jookide turgu. 1792. ja 1793. aastal muudeti kaubandus vabamaks. Kuna liikumine ühest kohast teise oli keeruline, sai kõige tuntumaks Pariisile suhteliselt lähemal asuvas Calvadosi maakonnas toodetud eau de vie, mis peagi ristiti calvados’iks. 19. sajandi veinitootmise allakäik ja viinamarjakasvanduste hävimine EuroopasPhylloxera-putuka tõttu pani aluse kalvadossi edule. Esimese maailmasõja ajal toodeti siidriviina hulgaliselt ka relvajõududele. Aastal 1942 reguleeriti ametlikult, mis on kalvadoss ja mis mitte. Pärast Teist maailmasõda said siidridestilleerimise vabrikud hoo sisse eriti Pays d’ Auge’i piirkonnas, kus mitmed traditsioonilise sisseseadega ettevõtted varustati uue moodsa sisseseadega, millega kaasnes ka tootmismahtude suurenemine.

Toomas Tiivel “Viinad ja peenemad napsid” Hermes 2009
Avaldatud autori nõusolekul.