Õlu

Õlu on kääritamise teel teraviljast vm tärkliserikkast toorainest valmistatud alkohoolne jook, milles on 1–7 mahuprotsenti (harva rohkem) alkoholi.

Eestlased valmistavad õlut põhiliselt odrast, kuid eri rahvastel on erinevad õlletoorained: Aafrikas valmistatakse hirsiõlut, Saksamaal nisuõlut, Ida-Aasias riisiõlut, Mehhikos ja Lõuna-Ameerikas maisiõlut. Saksamaal on välja töötatud ka õlle valmistamine kanepist.

Õlle valmistamiseks kasvatatatakse viljast linnased, millest valmistatakse meski, mis segatakse veega ja filtreeritakse ning saadakse virre ja jääkprodukt õlleraba, millest saab loomatoitu. Virret keedetakse koos humalatega, jahutatakse, setitatakse ja lisatakse kääritamiseks pärm.

Pärast õllepruulimist villitakse valmis õlu pudelitesse, vaatidesse või muudesse anumatesse ja tarvitatakse jahutatult.

Õlu on küllalt kõrge energeetilise väärtusega ning rohkel tarbimisel võib põhjustada ülekaalulisust.

Kuigi õlles on B-rühma vitamiine, mis on head nahale ning närvisüsteemile ning aitavad vältida akne teket, ei pruugi nn filtreeritud õlledes B-rühma vitamiinide sisaldus kuigi suur olla, sest vitamiini allikas on õllepärm. Lisaks pärsib alkohol organismi võimet vitamiine aktiveerida, mistõttu õllest saadavate vitamiinide kasulikkus on kaheldav.

Õlu on olnud armastatud jook paljude rahvaste seas vähemalt viis tuhat aastat. Õlut pruuliti muistses Sumeris ja Babüloonias ja ka Vana-Egiptuses oli odramärjuke väga levinud. Õlut tundsid ka kreeklased ja roomlased, kuigi nende meelisjoogiks jäi siiski vein. Ajaloo isa Herodotos nimetas õlut “odraveiniks” ja märkis, et see on barbarite jook. Need barbarid aga – muistsed keldid ja germaanlased – olid tõesti suured õllejoojad.

Keskaegses Euroopas pruuliti õlut kloostrites, lossides, linnades ja jõukamates majapidamistes. 16. saj Reformatsiooni käigus toimunud kloostrite likvideerimisega sai tagasilöögi kloostriõlu, seda enam aga laienes pruulikodade võrk linnades. Vaatidele põletati nüüd kuusnurkne täht, mis sümboliseeris õlle kuut komponenti: linnaseid, vett, humalaid, pärmi, tuld ja kuumutuskive.

Vahelduva eduga toodeti õlut läbi keskaja. 17. saj arenes piiritusetööstus ja viinavalmistamine, mis mõnevõrra vähendas kesvamärja tarbimist. Õllepruulimine sai uue hoo 19. sajandil seoses tööstusliku tootmise algusega. Sellesse aega jääb ka Eesti õlletööstuse sünd.

Rahvalik õlletraditsioon on tutvustamist väärt juba seetõttu, et vähemalt Eesti saartel ja osalt mandrilgi on arhailine pruulimistava elus tänini. Nii et soome koduõlle sahti kõrval püsib Läänemere ääres alal ka teine, meie oma, iidsetele traditsioonidele tuginev pruulimiskunst. Loe lähemalt Eesti õlletraditsioonidest siit.