Džinn

“See tagasihoidlik ja paljukirutud vedelik,
mis on kõigist alkohoolsetest jookidest kõige inglispärasem.”
William Henry Hazlitt

Džinn on teraviljast valmistatud läbipaistev alkohol, mida on maitsestatud kadakamarjade ja teiste maitsetaimedega. Tooraine poolest kuulub ta Põhja-Euroopa nn teraviljavööndisse, mis hõlmab viina (vodkat), maitsestatud viinasid, viskit ja džinni.

Džinn on üks maailma kuulsaimad ja populaarseimaid alkohoolseid jooke. Laias laastus võib rääkida kaht tüüpi, Inglise ja Madalmaade džinnist. Inglise džinn (gin) valitseb Suurbritannias ja selle endistes asumaades, Ameerikas ning Hispaanias. Madalmaade džinni juuakse Hollandis, Belgias ja ka Saksamaal ning nimetatakse vastavalt kas genever‘iks või jenever’iks. Tavaliselt on genever’id väiksema alkoholisisaldusega (36–40 kraadi) kui Inglise džinnid.

Madalmaade jenever (Belgias) või genever (Hollandis) on suurema maitseainete- ja linnasesisaldusega ja vaadis küpsenud joogid, millest on välja arenenud Inglise džinnid (gin). Varasemad Briti saartel toodetud džinnid olid magusamad ja aromaatsemad, hiljem arenes neist omakorda välja tänapäeval levinud Londoni tüüpi kuiv džinn (dry gin).

Džinn ehk kadakamarjaviin on eriline vähemalt kahel põhjusel. Esiteks on ta enamlevinud alkohoolsete jookide hulgas üks nooremaid – selle ametlik dokumenteeritud ajalugu ulatub vaid 17. sajandi keskpaika, olgugi et viiteid samalaadsetest jookidest on juba mitu sajandit varasemast ajast. Teiseks, see leiutati väidetavalt ühe kindla isiku poolt – see oli dr Franciscus de la Boe (1614–1672), meditsiiniprofessor Hollandis, kuulsas Leideni ülikoolis, keda tuntakse ka doktor Sylviuse nime all. Nutikas arstihärra pani kokku kange alkoholi ja kadakamarjad (kadakas – lad Juniperus) ning sai joogi, mida hakati hindama kui tõhusat arstirohtu. Sellega raviti neeruhaigusi, nimmevalu, kõhuhaigusi, sapikive ja podagrat, ilmne oli ka joogi toonust tõstev mõju. Taolisi jooke hakati nimetama eau de vie de genièvre (‘kadaka eluvesi’) ehk lühendatult genièvre (prantsuse keeles ‘kadakane’), hollandlased mugandasid nimetuse genever‘iks, inglased omakorda gin’iks.

Nii genever kui gin levisid maailmas tänu Hollandi ja Briti koloniaalpoliitikale. Mitte kunagi ei ole üks jook saavutanud maailmas sellist levikut kui genever Hollandi kaubandusimpeeriumi kõrghetkedel 18.-19. sajandil.

Ajalugu

Mitmed allikad peavad doktor Sylviuse rolli džinni ajaloos ületähtsustatuks ja arvavad, et džinn on kahe traditsiooni põimumise loomulik tulemus: ühelt poolt keldi tava teha teraviljast mõnu otstarbeks alkohoolseid jooke, teiselt poolt arstirohtude tootmise erinevate lisanditega eksperimenteerivad mungad. Taimedel põhinevad eliksiirid olid ajalooallikate järgi Euroopas levinud juba 11. ja 12. sajandil, kui benediktiini mungad destilleerisid Salernos Itaalias ning hiljem Prantsusmaal meditsiinilisel otstarbel alkoholi. Kadakamarju aga kasutati juba 14. sajandil Euroopat laastanud katku ajal desinfitseeriva ainena kaitsemaskides. Kaubanduslikule džinnitootmisele pani aluse Lucas Bols, kes ehitas 1575. aastal Amsterdami lähedale oma esimese tehase, kus algul toodeti põletatud viina ehk brandewijn’i, hiljem ka džinni.

Hollandis oli genever‘i tootmine osaks suurest Hollandi kaubandusimpeeriumist. Schiedam, nii tollane kui ka praegune genever’i tootmise keskus, asub üsna lähedal Rotterdamile, mis oli tol ajal maitseainetega kauplemise keskus maailmas. Tootmise kõrgajal (1880) asus sealkandis koguni 392genever‘i vabrikut – see on võrreldav Šoti mägismaaga viski puhul ja Cognac’i maakonnaga Prantsusmaal konjaki puhul. Maitseained toodi Hollandi kolooniatest Ida-Indias, peamiselt Indoneesiast. Mitmed tänapäevased suurtootjad, nagu Wenneker (asutatud 1693) ja de Kuyper (asutatud 1695), on oma alguse saanud just sealt. Et see on siiani hollandlaste rahvusjook, näitab seegi, et genever’il on üle 750 hüüdnime!

Kuidas ja millal džinn Madalmaadest Inglismaale sattus, on mitmeid versioone. Kindlasti oli ka Inglismaal oskuslikke arste ja alkeemikuid, kes keetsid ja segasid eri tinktuure ja jooke, kuid ei ole selge, kas esines ka masstootmist. Võimalik, et Hollandis sündinud ja kasvanud Inglise kuningas William III (inglastele William III of Orange, hollandlastele Oranje Willem), abiellunud inglanna Maryga, viis selle joogi (uuesti?) Inglismaale aastal 1688, kus seda hakati alguses kutsuma Holland‘iks või Schiedam’iks. Samas on andmeid, et seda jooki tunti Briti saarel ka varem. Juba 1663. aastal kirjutas inglasest kroonikakirjutaja Samuel Pepys “kadakatest tehtud kangest veest”, mis on väärt arstirohi.

Inglismaal saavutas džinn kiiresti populaarsuse. Brändi levik oli piiratud, džinni aga toodeti kohapeal. Ka uus kuningas, kes oli pärit džinni kodumaalt Hollandist, tõstis joogi mainet – tema paleed Hampton Courtis hakati kutsuma džinni templiks. Eriti hoogsalt levis džinn sadamalinnades Bristolis, Plymouth’is ja eriti Londonis, millest said peatselt ka džinnitootmise keskused.

18. sajandil aitas kuninganna Anne brittide džinnitööstust sellega, et tõstis imporditavatele jookidele seatud maksusid. Inglise kuivem džinn sobis brittidele ning sellest sai üsna pea nende rahvusjook. Seda tootsid kõik – aastal 1690 vastu võetud parlamendi akti järgi võisid džinni valmistada kõik kodanikud ning kuna jooki oligi suhteliselt lihtne valmistada, tegid seda paljud. Avati tuhandeid džinnipoode üle kogu Inglismaa. Londoni 15 tuhandest joogikohast olid pooled džinnipoed. Aastaks 1740 toodeti džinni 6 korda enam kui õlut.

Kvaliteet oli muidugi, nagu ta oli. Paljud lihtsalt maitsestasid odavat alkoholi, vähesed viitsisid alkoholi destilleerida ja puhastada. Joogi vilets kvaliteet tekitas nii tervise- kui ka tõsiseid sotsiaalseid probleeme. Odavad poed reklaamisid oma toodet lausega: “Drunk for one penny, dead drunk for two, clean straw for nothing.” (“Peatäis ühe penni eest, maani täis kahe eest, õled on pealekauba.”) Õled olid selleks, et võis joomise ajal lebada ning magada sealsamas välja ka oma peatäis. Kuulsa kunstniku William Hogarthi pilt “Gin Lane” kujutab, kuidas see kõik rahvale mõjus, aga iseloomulikult kõlab “Oliver Twistis” ka Fagini ütlus Oliverile: “Shut up and drink your gin!” (“Pea suu ja joo oma džinni!”). Kvaliteetsem džinn meeldis ka naistele, kes ostsid seda apteekrite käest, segasid sooja veega ja jõid “et rahustada närve”. Siit sai džinn ka hüüdnimed: üheltpoolt “Daamide nauding”, teisalt “Emade õnnetus”.

18. sajandil Inglismaal toodetud džinn oli magusam kui praegune. Populaarseimad olid Plymouth Gin ja Old Tom Gin – magusad, puuviljased ja aromaatsed džinnid. Old Tom Gin’iga käib kaasas palju lugusid. See võis olla esimene müügiautomaadis müüdud toode: 18. sajandil oli mitmetel Inglismaa pubidel välisseina õnaruses puust musta kass (Old Tom), toru käppade vahel. Janused möödakäijad panid ühepennise kassi suhu ja avasid toru all suu toru, mispeale baarimees kallas klaasi džinni toru kaudu kliendile suhu. Levinud on ka legend džinnivaati kukkunud kassist, kelle nimi oli Old Tom, proosalisema nimeseletuse järgi tuleb nimi Thomas Chamberlainilt, ühelt tolleaegselt džinnitootjalt. Praeguseks on Old Tom Gin saadaval vaid väikestes kogustes väikeste vabrikute poodides.

Aastal 1743 vastu võetud džinniseadus (“Gin Act”) reguleeris nii tootmist, müüki kui tarbimist – tootjad võisid müüa vaid litsenseeritud edasimüüjatele ning džinnipoodides toimuv allutati kohalikele omavalitsustele. Tootjate litsentseerimise tõttu kerkisid esile mainekamad tootjad, kes tootsid kvaliteetsemat jooki. Džinni hakati müüma võimsates marmorist hoonetes, kristalllühtritega ruumides – džinnipaleedes. Neid kerkis Londonisse ja ka mujale 19. sajandi jooksul sadu. Mahagonist baarilettide ääres, säras, soojuses ja hea seltskonnas sai džinnist eelistatud jook.

Järgmiseks džinnitootmise mootoriks sai kolonndestillaatori leiutamine. Hakati tootma kuivemat, Londoni tüüpi džinni. Sellegipoolest ei olnud toonane džinn kuigi kvaliteetne ega elitaarne. Ka jättis soovida selle maitse. Lõhna ja maitse parandamiseks lisasid tootjad oma kadakasele joogile suhkrusiirupit ja glütseriini.

Briti sõjavägi, eriti ohvitserkond, osutus edukaks džinnijoomise taimelavaks. Leiutati sadu segujooke, mille valmistamine käis ohvitseriõppe juurde. Kui mereväe jook aastast 1687 oli rumm, siis vähemalt Briti ohvitseride hulgas asendas seda 19. sajandi lõpust alates džinn, Hollandi ohvitseridel aga genever. Roheline ja valge lipp, mida heisatakse laevadel, tähendab kutset džinnile (“gin pennant” – ‘džinni lipp’). Kui laev saabus uude sadamasse, serveeriti laevapardal džinni – see tava sai alguse Plymouthist, kus toodeti 19. sajandi keskpaigas mereväeohvitseride hulgas populaarseimat džinni.

Teisel pool Atlandi ookeani oli džinn alguses importkaup. Paljud Madalmaade ja Briti ümberasujad tootsid ka oma džinni, kuid see oli ikkagi alles kolmandal kohal populaarsemate kohalike rummide ja burboonviskide järel. Eelmise sajandi esimestel aastakümnetel sai džinnist Ameerikas aga menujook. Seda võib seletada ka 1920-ndate aastate keeluseaduse mõjudega, kui suleti suurem osa ametlikke alkoholi tootvaid vabrikuid ja tootmine läks põranda alla. See tähendas, et keerulisemaid jooke nagu viski, mis pidi aastaid valmima tammevaatides, ei viitsinud keegi enam valmistada ning mindi lihtsama vastupanu teed. Džinn oli salaviinaajajate ning -kaupmeeste seisukohalt ohutum kraam, mida valmistati sõna otseses mõtte kas või saapasääres – odavalt, käratult ja kähku. Tekkis termin “Bathtube Gin”, mis tegelikult tähendas konteinerit, milles valmistati odavat ja enamasti viletsa kvaliteediga alkoholi: tooralkohol segati kadakamarjade, glütseriini ning maitseainetega. Džinni populaarsus säilis ka keeluseaduse lõppedes 1933, siis küll juba hea kvaliteediga džinni näol, aga enamasti siiski kokteilide osana. See jäi ameeriklaste lemmikjoogiks 1960-ndateni, täpsemalt, kuni vodka pealetungini. Ameerika džinnid on tihti lahjemad (soft gin) ja vähem maitsestatud kui nendega muidu väga sarnased Londoni džinnid (hard gin).

Tänapäeval

Tänapäeval on kõige levinum džinnitüüp Londoni kuiv džinn (dry gin). See värvitu, maitsestatud ja kergesti segunev kuiv džinn ei pea olema valmistatud Londonis, isegi päritolumaa ei ole määratud, ning “kuiv” tähendab pigem “mitte magus”. Laiema leviku sai see uut tüüpi džinn koos destillatsioonitehnoloogia täiustumisega – pideva destillatsiooni ja kolonndestillaatori kasutuselevõtuga. Puhtale alkoholile lisatakse maitsetaimi ja vürtse ning destilleeritakse teist korda koos nendega. Loomulikult oli kuiv džinn vastuvõetavam laiale publikule ja võitis uusi sõpru.
Palju energiat ja raha kulutatakse tänapäeval uute toodete “kujundamisele”. Kui Michel Roux leiutas 20. sajandi lõpuaastatel uue džinni Bombay Sapphire, siis disainiti eriline safiirsinine pudel ning valiti sobilik vana retsept, milles oli piisavalt eksootilisi maitseaineid. Tulemuseks saadi jook, mis maitseb hästi ja näeb ka hea välja.

Tootmine

Džinnipiiritust valmistatakse enamasti rukkist, maisist ja nisust. Seda võidakse toota ka melassist, kartulist ja riisist, kuid see annab tulemusele pisut magusa maitse, mistõttu enamik tootjaid eelistab jätkuvalt teravilja. Londoni kuiva džinnil ja Madalmaade genever‘i – jenever’i tootmisel on olulisi erinevusi. Kuna valdav osa tänapäeval maailmas joodavast džinnist on kuiv Londoni tüüpi ehk Briti stiilis jook, käsitleme allpool lähemalt just selle valmistamist. genever’i ja jenever’i tootmise eripärast tuleb juttu Hollandi ja Belgia peatükis.

Briti stiilis džinni tootmise esimese destillatsiooni eesmärgiks on saada puhas ja kange alkohol – tänapäeval toimub see kolonndestillaatorites ja tulemuseks on neutraalne ja kange (kuni 85%-line) alkohol. Enamik tootjaid ostab baasalkoholi sisse, džinnivabrikus toimub vaid viimane destilleerimine padadestillaatoris koos maitseainetega.

Traditsioonilise meetodi puhul segatakse purustatud maitseained alkoholiga ja redestilleeritakse. Elitaarsema džinni tootmisel läbivad alkoholiaurud maitsetaimi (infusioonimeetod) ning kaasavad vajalikud lõhna- ja maitseained. Kiireim meetod maitsete lisamiseks on nn cold-mix-system, mille käigus taimed leotatakse väikeses koguses alkoholis, see destilleeritakse, saadakse kontsentreeritud essents, millega maitsestatakse neutraalset alkoholi. Mitmed tehased valmistavad taolisi essentse ekspordiks, mida siis džinni tootval maal lisatakse kohalikule neutraalsele alkoholile. Viimasel meetodil saadud segudžinni võib pidaga maitsestatud viinaks, kuna seda ei redestilleerita..

Kõige olulisemad koostisosad, mis teevad joogist džinni, on maitsetaimed. Oluline on nii see, milliseid maitsetaimi kasutatakse, mis proportsioonides neid kasutatakse, samuti mis järjekorras neid lisatakse. Mõned tootjad, nagu Gordon’s ja Plymouth lisavad maitsetaimi vahetult enne redestillatsiooni algust, Beefeater leotab neid enne destillatsioon 24 tundi, Bombay Sapphire puhul kasutatakse infusioonimeetodit, mille puhul vaid aurul on maitsetaimedega vahetu kontakt.

Eksootiliste maitsetaimede kasutamine ei ole sugugi juhuslik, elasid ju nii Madalmaade kui Inglismaa džinnitootjad juba alates 15. sajandist ühiskonnas, kus maitseained olid laialt levinud. Sel ajal kui doktor Sylvius oma jooki valmistas, oli Holland maailma maitseainekaubanduse keskuseks. 17. sajandi lõpuks oli tänu Hollandi Ida-India Kompaniile ja selle Briti ekvivalendile tekkinud turu monopol ning maitsestatud jookidest sai omamoodi moenarrus.

Tavalise džinni puhul on maitsetaimi 4, kõrgekvaliteedilistel kuni 15. Peale kohustuslike kadakamarjade lisatakse sidruneid ja apelsinikoori, aniisi, kikkaputkejuurt ja -seemneid, võhumõõgajuurt, ingverit, kardemoni, köömneid, kalmust, kubeebapipart ja melgeti aframoni ehk paradiisiterasid, lagritsajuurt, kaneeli, koriandrit ning hiina kaneelipuu koort. Mis taimi, mis kujul ja millistes proportsioonides, on saladus, mida hoitakse mitmete nippide abil: maitsetaimi ostetakse sisse ebakorrapäraselt, eri aegadel ja eri hulgal, minemavisatavat maitsetaimede kuiva leotamisjääki segatakse muude ainetega – kuulsamate džinnide retseptid on siiani saladuses. Kui algul kasutati maitseaineid suuresti ka selleks, et varjata alkoholi ebameeldivaid lisandeid, siis tootmise arenedes muutusid botaanilised lisandid omaette väärtuseks.

Koriandriseemned annavad vürtsika lõhna, kikkaputke juured muskuselõhna, kaneel ja kuivatatud apelsinikoored oma spetsiifilised meeldivad maitsed. Hollandi genever’is kasutatakse ka köömneid. Taimede juured (lagrits, kikkaputk) annavad enamasti kuiva karakteri, samas apelsini ja sidruni koored aitavad hoida õrnemaid ja lenduvamaid aroome.

Kõige olulisemat maitsetaime – kadakamarju – saadakse metsikult kasvavatelt kadakatelt Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Kadakamarjad, mis annavad ka kanarbiku, lavendli ja kampriaroome, on pärit enamasti Itaaliast ja Lõuna Saksamaalt (või Ameerikast). Kadakamarju korjatakse käsitsi. Et saada soovitud omadustega marju, korjatakse proovipartiisid (neid võib olla üle 200) – eri kasvukohtades ja eri aastatel valmivad erinevate omadustega marjad. Marjad läbivad testimise alkoholis, erinevate õlide sisalduse kohta andmete saamiseks testitakse neid laboris. Eesmärgiks on saada just see kõige õigema kvaliteediga partii marju. Põhimõtteliselt sama tehakse ka teiste maitsetaimedega. Retsept on alati enam-vähem sama, kuid seda korrigeeritakse, kuna maitsetaimede kvaliteet ei ole aasta-aastalt püsiv. Seega ei teki lõhn ja maitse mitte taimedest, vaid pigem nende kombinatsioonist.

Destilleerimine kinnistab maitsetaimede aroomi džinnis ja peab olema erakordselt täpne ja hoolikalt läbi viidud. Mitte kõik aroomid ei tule esile samaaegselt. On kindel järjekord ja viis, kuidas nad maitsestatud alkoholis kombineeruvad – nagu paraadil. Kui nuusutada destillaati erinevatel ajahetkedel, on sellel erinev lõhn. Oluline on ka redestillatsiooni kiirus. Kui teha seda liiga kõrgetel temperatuuridel ja liiga kiiresti, võib saavutada selle, et maitsetaimede aroomid tulevad kaasa samaaegselt, mis annab enamasti ebasoovitava tulemuse. Kuigi kõik on rangelt saladuses hoitud, võib arvata, et rikkalikumad ja raskemad džinnid on läbinud pikema destillatsiooniprotsessi kui kergemad ja tsitruselisemad džinnid.

Džinni lõhn sõltub ka kangusest: nimelt eraldavad maitseained aroome alkoholi erineva kanguse juures. Ka siin võib täheldada koosmõjusid ja üllatavaid bukette. Kui lisada džinnile vett, kaovad mõned lõhnad, teised tulevad jälle tugevamini esile. Kui liialt lahjendada, võib komplekssus täielikult kaduda – reeglina säilib vaid tugev kadakalõhn. Näiteks tsitruselised noodid kaovad lahjendamisel otsekohe. Kui Gordon’s otsustas hakata tootma 40%-lise džinni asemel 37,5%-list, muutus ka džinni maitse ja lõhn.

Suurbritannias on džinni valmistajatele võimaldatud ligipääs destillaatorist väljavoolavale alkoholile selle nuusutamiseks, et tagada toote autentsus. (Võrdluseks: Šoti viskitootjad peavad toodet hindama vaid läbi klaasi selle voolamist vaadates – neil alkoholile ligipääsu ei ole.)

Džinn reeglina ei vaja küpsemist, seetõttu ei ole pudelisiltidel ka džinni vanust. Vaid mõnede džinnide puhul ja ka enamiku genever‘i ja jenever’i puhul hoitakse valmisprodukti vaatides, enamasti tammevaatides – sealt ka kuldkollane värvus.

Kuna toorpiiritust toodetakse enamasti mujal ja džinnivabrikutesse tuuakse seda sisse, siis on džinnivabrikud suhteliselt vaiksed ja tagasihoidlikud ehitised. Ei ole seal teraviljade idandamiseks ja kuivatamiseks spetsiaalseid hooneid ega suuri ja uhkeid kääritamisnõusid. Džinni valmistamiseks kasutatavad padadestillaatorid on enamasti uhked vasest anumad. Eri vabrikutes on nad erisugused, enamasti pikkade kaeltega, kuid mitte alati. Näiteks Plymouthi Blackfriars’i tehases kasutatavad padadestillaatorid, millest üks on 155 aastat vana, on suhteliselt lühikese kaelaga, tavatu kuju ja eriliste torudega, mis tagavad toote unikaalsuse. Gordon’sis on kasutusel 200-aastane Old Tom ning selle koopiad.

Kuidas džinni juuakse

Hollandis, Belgias või Saksamaal toodetud džinni juuakse enamasti lahjendamata ja jahutatult – põhjuseks see, et nad on niigi maitsestatud ja täidlased. Mõnel pool on tavaks kallata klaasi kõigepealt pisut bitterit ja loksutada seda nii, et bitter katab klaasi seinu. Siis kallatakse peale jahutatud džinn.

Kuiva Briti džinni kasutatakse põhiliselt segujookide valmistamisel. Esimesed džinnikokteilid on enam-vähem samast ajast, kust džinn ise: segatuna suhkru, sidruni ja kuuma veega saadi Gin Toddy, apelsinimahla ja sidrunilõiguga saadi Gin Twist. Troopilistes maades, briti kolooniates, kasutati džinni, et maskeerida malaariavastase hiniini kibedat maitset. Viimast hakkas Jacob Schweppe lahustama gaseeritud vees – toonikus. Sealt sai alguse ka tänapäeval populaarne jook džinn toonikuga, kuigi hiniini enam malaariavastase rohuna ei tarvitata.

Džinn koos Angostura bitteriga, mida mereväes kõhuprobleemide vältimiseks joodi, sünnitas roosa džinni (pink gin), millest peatselt sai pensionil admiralide lemmikjook. Et hoiduda skorbuudist, segati džinni laimiga – saadi gimlet.

Tuntuim segu sadadest džinnikokteilidest on kahtlemata kombinatsioon džinnist ja valgest vermutist, mida kutsutakse martiiniks. Dry Martini, mida on kirjeldatud kui Ameerika panust tsivilisatsiooni, on vaat et isegi omaette joogiks saanud. Nagu kuulsate segujookidega tihti juhtub, vaieldakse ka siin autorluse üle. Ühtede allikate kohaselt on see segu alguse saanud 19. sajandi lõpul Martinez’i kokteilist – Old Tom džinni ja magusa vermuti küllaltki läägest segust. Teised arvavad, et martiini sai alguse New Yorgi Knickerbockeri hotelli baarist 20. sajandi alguses, autoriks baarimees nimega Martini. Kolmanda versiooni kohaselt on autoriks Martini & Rossi firmas töötanud vermutimüüja. Eksperdid vaidlevad ka õigete proportsioonide üle. Džinni ja vermuti vahekord oli algaastatel 2:1 ja 3:1, muutus aga aasta-aastalt kuivemaks. Suurele Briti riigimehele sir Winston Churchillile, kes jookidele olevat kulutanud palju aega ja tähelepanu, omistatakse arvamus, et hea martiini saamiseks piisab, kui liigutada vermutipudeli suud üle džinniklaasi. Igatahes sai 20. sajandil martiinist klassikaline jook nii kirjanduses kui filmides. Dry Martini ning teised paremad retseptid eeldavad kõrgemakvaliteedilisi džinne.

Teiste segude hulgas võiks mainida Collinseid – Tom Collinsit ja John Collinsit –, Gin Fizzi, Singapore Slingi, Bronxi, Pink Ladyt. “Vaata lähemalt >”:http://cocktails.about.com/od/ginrecipes/Gin_Recipes.htm

Toomas Tiivel “Viinad ja peenemad napsid” Hermes 2009
Avaldatud autori nõusolekul.